FOTOGRAAFIA AJALUGU 19 SAJAND

CAMERA OBSCURA
ehk pimekamber on tänaste fotoaparaatide ja digikaamerate eelkäija. Esimesena kirjeldas camera obscura't rohkem kui 2300 aastat tagasi Aristoteles. Camera obscura praktilist kasutamist – läbi väikse ava pimekambri seinale projekteeruva maja, väljaku, või maastiku peegelpildi paberile joonistamist – selgitas 15. sajandil mitmes oma töös leiutaja ja kunstnik Leonardo da Vinci.

Kulus aga siiski mitu sajandit enne, kui teooriat hakati praktiliselt kasutama. Giovanni Battista della Portra poolt 1558. aastal kirjeldatud camera obscura konstruktiivseid põhimõtteid täiendas 1568 aastal Daniele Barbaro, kes võttis kasutusele koondava läätse ja nii oligi fotoaparaadi eelkäija sündinud.

Teine tähtis täiustus tuli Egnatio Danti’lt, tema konstrueeritud, peegliga varustatud camera obscura puhul oli võimalik joonistada istudes mugavalt seadme taga.
Vennad Johannes ja Peeter Parikas kirjeldavad camera obscura tööpõhimõtet 1911. aastal väljaantud "Fotograafia Õpperaamatus" nii:
"Optikalise pildi saamiseks mõikab juba auguke pimedakstehtud toa aknaluugis. Kuidas niisugune pilt sünnib, näitab joonistus. Igaühte meile nähtavat, s.o. valgustatud asja wõib omale kui suur hulka walgustatud punktisid ette kujutada, mis igasse külge walguskiiresid välja saadavad, nende kiirte läbi, mis meie silma sattuvad saabki asi meile nähtavaks. Niisama lähevad igast asja punktist walgusekiired läbi aknaluugi augukese ja sealt otse edasi, kuni eesoleva seinani ning valgustavad seal igaüks oma punkti pilti. Kõikide punktide pildid kokkuvõetult annavad asja joonistuse ja nii ilmub seinale ümberpööratud puu kuju. Selle peale vaatamata, kui kaugel asi ise on, suureneb wõi väheneb selle kujutis seda mööda, kui kaugel wõi ligidal tagumine sein august on. Niisama oleneb pildi selgus augu suurusest ära, mida wäiksem auk, seda teravam, kuid seda nõrgemalt valgustatud pilt."
Pimekambri tööpõhimõtet rakendasidki esimestena maalikunstnikud. 17. ja 18. sajandil kasutati sellisel tööpõhimõttel töötavaid joonistuskaste maastikest ning linnavaadetest täppisjoonistuste tegemisel. Paljud tollal trükis ilmunud graafilised pildid valmisid samuti fotoaparaadi eelkäija, objektiiviga varustatud camera obscura mattklaasil.
Ka maadeuurijad võtsid avastusretkedele kaasa analoogsed seadmed ning väljaõppinud graafikud, kes olid võimelised joonistama nii suure täpsusega, et valmistöid on raske joonistusteks pidada, pigem sarnanevad need eritehnikas valmistatud fotodega.

FOTOGRAAFIA SÜND
Fotograafia ajaloo algust ei saa eriti täpselt määratleda. 17. sajandil tehti fotograafia leiutamist soodustavaid avastusi juba ridamisi. Sellel ajal olid väga populaarsed mitmesugused keemilised katsed, eeskätt muidugi püüd valmistada odavatest ainetest kulda ja kalliskive. Taoliste katsete käigus uuriti aga ka paljude keemiliste ühendite omadusi ja nii avastatigi muu hulgas hõbedaühendite valgustundlikkus.
Camera obscura abil said paljud teadlased juba 17. ja 18. sajandil tulemuseks fotokujutisi, kuid enamik neist katsetest lõppes siiski fiaskoga, sest saadud negatiivkujutist ei osatud muuta säilivaks.
18. sajandil tehti tähtsaid avastusi optika valdkonnast, kasutusele võeti erilised klaasisegud ja nii suudeti juba 19. sajandi algusaastatel konstrueerida ja valmistada mitmest läätsest koosnevaid valgusjõulisi ja väheste moonutustega objektiive.
Esimese tänaseni säilinud valgusega joonistatud kujutise sai prantslane Joseph Niecephore Niepce aastal 1826. Niepce kasutas valgustundliku elemendina vask- või tinaplaate, mis olid kaetud asfaldi, lavendliõli ja petrooleumi seguga. Selline plaat asetati objektiiviga varustatud camera obscuras kujutise tekkimise tasapinnale ja fotoaparaadi eelkäija oligi sündinud!Kasutatavate "filmide" tundlikkus oli aga nii madal, et kujutise saamiseks vajalik valgustusaeg pidi olema 4–8 tundi. Tulemusena saadud negatiivne reljeefne kujutis kaeti trükivärviga ja seejärel tehti sellest positiivsed pabertõmmised.

Niepce tööruumi aknast 16. septembril 1824. aastal jäädvustatud koduõuevaade on paljude arvates maailma esimene foto.
Niepce konstrueeris ka esimese fotoaparaadi ning alustas katseid koostöös kunstnik Jacgues Louis Mande Daguerre’iga. Katsetes kasutati joodiaurudes prepareeritud tina- ja hõbeplaate, millel oli küll suurem valgustundlikkus, kuid saadud kujutis säilis vaid mõned minutid.
Pärast Niepce surma aastal 1833 jätkasid tema poolelijäänud tööd Daguerre ja Niepce poeg Isidore. Nad töötasid välja täiesti uue tehnoloogia - kujutise nähtavaks muutmise elavhõbedaaurudes ja kinnitamise tavalise keedusoola abil.

Daguerre teatas oma leiutisest 1938. aasta sügisel, kuid kulus peaaegu aasta, enne kui kuningas Louis–Philippe otsustas kirjutada alla seadusele, mis nägi ette avaldada leiutis trükis ja teha teatavaks Prantsuse Teaduste Akadeemia pidulikul koosolekul 19. augustil 1839.
Seda daatumit loetaksegi ametlikuks fotograafia leiutamise päevaks. Daguerre’ile ja Isidore Niepce’ile määrati soliidne iga-aastane pension kuni surmani ning Daguerre nimetati Auleegioni ohvitseriks.
Daguerrotüüpia võeti kõikjal vastu suure vaimustusega, ajalehed ja ajakirjad kirjutasid üksteise võidu uutest võimalustest ajaloo, loodusloo, geograafia ja paljude teiste teadusalade arendamisel.
Kuigi esimesed taolise menetlusega tehtud pildid ei olnud just kõige parema kvaliteediga, neid võis näha vaid teatud nurga all vaadeldes, ja nad olid hinnaltki kallid, sai dagerrotüüpiast kiiresti suurmood.

Tallinnas avas 1844. aastal esimese dagerrotüüpia-ateljee Paides sündinud ja Viinis optiku-mehaaniku hariduse saanud sakslane Carl Friedrich Wilhelm Borchardt.
Üksteise järel avati fotoateljeesid ka teistes Eesti linnades.
Dagerrotüüpia leiutamisest tunduvalt varem, 1835. aastal, õnnestus Inglise füüsikul ja matemaatikul William Henry Fox Talbotil teha esimene paberfoto, mille ühte koopiat säilitatakse ka Tartu Ülikooli raamatukogus.

Talbot töötas 1840. aastal välja tänaseni kasutatava latentse (varjatud) kujutise ilmutamise ja kinnitamise protsessi ja ta oli ka esimene, kes valmistas paberpositiive.
Massilist tirazheerimist võimaldav fotoprotsess patenteeriti 1841. aasta veebruaris. Ka trükitehnikas kasutatud fotogravüüride valmistamise tehnoloogia avastamine, juurutamine ja täiustamine oli üks tähtsamaid Talboti elutöö tahke.

ESIMESED FOTOAPARAADID
Esimesed fotoaparaadid kujutasid endast lihtsat puukasti, mille esiosas paiknes objektiiv, kujutise tekkimise tasapinnal aga mattklaas, mis võimaldas tulemust enne pildistamist kontrollida. Kui kasutusele võeti valgusjõulised objektiivid ja klaasnegatiivid, siis lisandusid konstruktsioonile teravustamist võimaldav jooksupõhi ja kassetid.

Aparaadid olid suhteliselt lihtsa konstruktsiooniga ja tavaliselt valmistasid neid peentislerid, vaid metallosad ja objektiivid telliti mõnest tehasest. Tõsi, ega pilditegemine lihtne polnud, pildistamiseks oli vajalik tugev statiiv, pildimotiivi kontrollimiseks pidi fotograaf sukelduma musta riide alla.

Peale pildi kadreerimist ja teravustamist tuli teha rida tööoperatsioone: sulgeda objektiiv vastava kattega, asetada mattklaasi asemele filmikassett ning alles peale filmikasseti valguskindla siibri eemaldamist oli võimalik asuda pildistama. Eriti keeruline oli portreede pildistamine, pildistatav pidi dagerrotüüpia-ajastul istuma täiesti liikumatult 30–40 sekundit. Nii kasutati tehnilisi abivahendeid, peatugesid ja rihmasid, millega pildistatav fikseeriti liikumatuks.

ESIMESED FOTOATELJEED
Siiski suudeti juba 19. sajandi teisel poolele valmistada nii tundlikke fotomaterjale, et poseerimise aeg lühenes vaid sekundini murdosani. Samuti langesid seadmete ja materjalide hinnad sellisele tasemele, et ka lihtrahvas võis enda jäädvustamisele mõelda. „Eesti Postimees“ avaldas 1867. aastal artikli fotograafia olukorrast ja populaarsest fotograafist C. Schultzist: "Päevapildid ei ole meie päevil mitte tundmatud asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad poolsada aastat tagasi veel uneski ei teadnud. Tahtis end vanemal ajal keegi maalida lasta ja oma kuju järeltulejatele mälestuseks jätta, siis pidi temal hea rahakukkur olema, muidu ei võinud ta selle peale mõtelda. /.../ vaesemad ja alamad inimesed võisid oma nägu veeämbris näha seniks kuni ise seal ees seisid.

Kuid nüüd on lugu sellega koguni teine, päike teeb pildi valmis ja seda silmapilkselt, mis su enda nägu on, kui Jumal Sind loonud. Maalija käsi teeb ka, aga mitte iialgi nii selgesti, kui loomus ise ja sel viisil võib inimene 2-3 rubla eest terve tosina pilte saada, tahab ta suuremaid, siis maksab muidugi natuke enam ja sedasama võib niihästi ühe kui mitme inimesega korraga teha. /.../ Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schultzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast nõnda odava hinna eest maalida lasevad. Schultz elab Schrammi majas, mis Rüütli ja Küütri uulitsa nurga peal seisab Staabimaja nurga vastas, kus iga talve nekruteid vastu võetakse. Pildid tehakse seal ilusasti ja odavalt."
Esimesed fotoateljeed töötasid loomuliku valgusega, selleks ehitati nad eluhoonete päiksepoolsesse külge klaaskatuse ja klaaskülgedega verandale. Pildistamine toimus loomulikult vaid siis, kui valgust jätkus, paar tundi enne ja pärast keskpäeva. Fotomaterjalide tundlikkuse suurendamine võimaldas aga juba 19. sajandi teisel poolel hakata kasutama kunstvalgust, eelkõige mitmesuguseid gaasilampe.

Niipea, kui ilmusid esimesed elektrivoolu abil töötavad kaarlamp-valgustid, võeti needki kohe kasutusele ka fotoateljeedes. Pöördelise muutuse fotograafiasse tõi kunstnik ja fotograaf Frederic Scott Archer (1813–1857), kes võttis 1851. aastal patendi menetlusele, kuidas katta klaasplaate valgustundlikuks tehtud kolloodiumiga. See menetlus lühendas pildistamise säriaja mõne sekundi pikkuseks.
Edasine fotograafia areng oli juba eelmainitud leiutiste arendus ja täiendustöö. Negatiivide alusmaterjaliks võeti peagi klaasi asemel kasutusele tsellofaan (tänapäeval kasutatakse negatiivide alusmaterjalina loomulikult sünteetilisi materjale). Archeri menetlus levis kahe-kolme aastaga üle kogu maailma. Kui seni oli pildistamine vaid rikaste lõbu, siis uus tehnoloogia muutis fotograafeerimise lihtsaks ja odavaks.

Paljud käsitöölised loobusid senisest elukutsest ja avasid fotoateljee. Tekkis rohkesti rändfotograafe, kes rändasid oma varustusega ringi ning peatusid laatadel või söjaväelaagrites
Inglane Richard Leach Maddox asendas 1871. aastal valgustundliku kolloodiumi zhelatiiniga, mille emulsioon sidus end hästi jood- või broomhõbedaga. Nii õnnestus valmistada uuetüübilisi kuivplaate, mille tundlikkus oli juba nii suur, et tekkis vajadus katikuga varustatud fotoaparaatide järele. Uute seadmete abil oli võimalik pildistada ka liikuvaid objekte ja tehnoloogilisi protsesse.
Ilmselt üks tähtsam, tänaseni kasutatav leiutis pärineb aastast 1988, mil Georg Eastman leiutab koos Henry Reisenbach'iga läbipaistva tselluloidfilmi, mille kasutamiseks valmistati täiesti uue tehnoloogiaga "Kodak" nime kandev rahvakaamera. Siit edasi läks kõik oma loomulikku rada, fotograafia jõudis juba 19 sajandi viimasel kümnendil laiadesse massidesse, pildistama hakkasid kooliõpetajate ja apteekrite järel ka pereisad ning pereemadki.
Nagu ülaltoodust nähtub, leiutati enamik fotograafias tänini kasutatavast tehnoloogiast ja seadmetest 19. sajandil.
Põhjus, miks paljusid neist õnnestus ellu viia alles 20. sajandil seisneb eelkõige tolle aja madalas tehnilises tasemes. Peenmehaanika- ja optikatehastes puudusid vajalikud tööpingid ning samuti oli vähe oskustöölisi, kes oleksid olnud võimelised realiseerima teadlaste lennukaid mõtteid.
Kuid siiski oli fotograafia muutunud sajandivahetuseks igapäevaselt kasutatavaks, ajalehed ja ajakirjad olid illustreeritud reportaazhfotodega, pildistamine oli igapäevane toiming rääkimata pidulike ja kurbade sündmuste jäädvustamisest.