Fotograafia areng muutus 20. sajandil väga kiireks, sest arenev tööstus ja üldine haridustaseme tõus andsid võimaluse teadussaavutuste kiireks elluviimiseks. Tekkisid esimesed töökojad, mis tegelesid fotoaparaatide ja muude fotograafidele vajalike seadmete ning materjalide valmistamisega.
Juba 19 sajandi lõpus saavutas suurt edu Georg Eastmani algselt fotoplaatide tootmiseks moodustatud töökoda. Georg Eastmani 1882 aastal väljaöeldud kuulus lause "You press the button, we do the rest!" (Teie vajutage vaid päästikunupule, meie teeme kõik ülejäänu!) sai oma tõelise tähenduse uue sajandi esimestel aastatel. Georg Eastman Kodak kompanii poolt turule paisatud Browni kaamera saavutas enneolematu populaaruse. Sajad tuhanded harrastajad osutusid ühtäkki sama võimekaks kui elukutselised fotograafid, sest pildistamiseks ei olnud vaja mingeid teadmisi, piisas kui tutvuti kaameraga kaasas oleva juhendiga.
Esimesed Browni kaamerad olid oma konstruktsioonilt vägagi sarnasede tänagi populaarsetele ühekordselt kasutatavatele kaameratele. Vaid ühe säriaja ja ühe suhtelise avaga kaamerad oli kinnisfookusega ning suure sügavusteravusega objektiiviga. Nii õnnestusid pildid heledas päevavalguses eelkõige tänu kasutatava filmi suurele tundlikkusele ning piisavale fotograafilisele ulatusele. Brownie kaaamera kasutajal ei olnud juba eelmise sajandi alul vaja teha muud, kui vajutada päästikunupule ning toimetada täispildistatud film Kodaki'i fotolaborisse, kus talle valmistati kvaliteetsed paberpildid.
Sajandi algaastatel valmistatud fotode kvaliteet oli hea, negatiivmaterjalide valgustundlikkuse tõstmine tegi võimalikuks lühikeste säriaegadega pildistamise, suur hõbedasisaldus andis negatiividele ja positiividele hea fotograafilise ulatuse ja pika säilivuse. Pidevalt paranev fotomaterjalide eraldusvõime tegi võimalikuks suurendustehnoloogia laialdasema kasutusele võtmise ja nii muutusid järjest väiksemaks negatiivide formaadid ning fotoaparaadidki.
20. sajandi esimesel poolel olid väga populaarsed 4,5x6cm kuni 6x9cm negatiivformaadiga rullfilmikaamerad. Sellised formaadid sobis hästi kontaktkoopiate valmistamiseks ja nii veetsid paljud pereisad õhtutunnid punase laterna valguses, valmistades pilte perekonnaalbumisse.
Sajandi algaastatel toodeti ka mitmesuguseid erikujulisi ja eriotstarbelisi kaameraid.
Fotoaparaat mahutati torukübarasse, raamatusse või jalutuskeppi, et fotograaf saaks, ilma et keegi seda märkaks, pildistada, mida soovib. Esimese maailmasõja künnisel Saksamaal Leitz'i tehases valminud esimene 35mm kinofilmi kasutav fotoaparaat muutis pildistamise lihtsamaks ja mitmekülgsemamaks.
Valmisid ka esimesed peegelkaamerad ja üsna pea täiustusid 35mm filmi kasutavad kaugusmõõdikuga Leica-tüüpi kaamerad sedavõrd, et osutusid võimalikuks nii kaugvõtted ülipikkade teleobjektiivide abil kui ka 90 kraadise pildinurgaga objektiivide kasutamine siseruumides pildistamisel
VÄRVIFOTOGRAAFIA SÜND
Esimesed katsetused värvifoto saamiseks tehti juba 1890. aastal. Kolme värvusfiltri ja kolmekordse särituse abil saadud loomulikes värvides fotokujutise valmistamise protsess oli aga keeruline ja aeganõudev ning ei leidnud laialdast kasutamist.
20. sajandi alul, aastal 1903, patenteeris kinematograafia leiutaja Louis Lumière teravmeelse mooduse, mis võimaldas värvipilte teha sama lihtsalt kui tavalisi mustvalgeid fotosid. Kahjuks ei võimaldanud see tehnoloogia valmistada paberkoopiaid, kuid kolme põhivärvi mikroskoopilisi graanuleid sisaldava fotoemulsiooniga kaetud Autochrome klaasplaatidele tehtud värvilisi kujutisi sai vaadelda diaskoobi abil või lihtsalt vastu valgust.
Kolmekümnendatel aastatel ilmusid müügile ka esimesed, tavalistes fotoaparaatides ja kinokaamerates kasutatavad värvifilmid, nii mitmekihilised negatiiv- kui ka diapositiivfilmid.
Sõja puhkemine lükkas nende laialdase kasutamise küll mõneks ajaks edasi.
UUED KASUTUSALAD
Suuremate linnade vahel oleva telegraafiühenduse abil tehti juba enne Esimest maailmasõda katseid piltide ülekandmiseks ühest asustatud punktist teise.
Fototelegraafist sai võimas ajakirjanduse abivahend, fotoreportaazhi sai lähetada sideliini kaudu kasvõi ühelt mandrilt teisele.
Fotoreporteri elukutse muutus vajalikuks ning tähtsaks, enamik päeva- ja nädalalehti pöörasid päevasündmusi kajastavatele fotodele väga suurt tähelepanu. Usk fotodokumendi tõelusesse oli suur, ja kuigi tehti esimesi katseid avaldada monteeritud, tegelikku olukorda vääriti või humoorikalt kujutavaid fotosid, kasutati fotot asitõendiks kohtuprotsessidel või mõjuva poliitilise argumendina.
Fotograafia leidis rakendust ka teaduses, mikroskoopide ja teleskoopide abil tehtud fotod võimaldasid kogu inimkonnal heita pilku nendesse valdkondadesse, kuhu seni pääsesid vaid väljavalitud.
Õhupallidelt pildistatud maastikuvaateid hakati avaldama fotoalbumites ja kasutama kartograafias.
Pääsemaks vaatama maailma veelgi kõrgemalt vaatepositsioonilt lennutati fotoaparaadid ilmaruumi rakettide abil.
Fotograafia ja filmikunsti edendamisele pöörasid suurt tähelepanu ka riigipead ning diktaatorid.
Masside mõjutamiseks oli propagandistlik pildimaterjal üks tõhusamaid töövahendeid ning fotograafia muutus propaganda tööriistaks ja paljud andekad fotokunstnikud olid ühel hetkel valiku ees, kas jääda ausaks või saada tuntuks. Oma ihufotograafid ja lemmik-kaameramehed olid olemas Leninil, Stalinil, Hitleril, Mussolinil ning teistelgi riigipeadel.
TEHNILINE FOTOGRAAFIA
Kahe sõja vahelisel perioodil, kui suurriigid arendasid oma sõjamasinaid, arenes kiiresti ka tehniline fotograafia. Lennunduse kasutuselevõtt sünnitas aerofotograafia, suurelt kõrguselt tehtud luurefotod võimaldasid avastada vaenulike vägede koondumist piirialadele, aga valmistada ka täpseid maastikukaarte. Fotomeetriliste kaameratega sai täpselt mõõdistada ehitisi ja valmistada fassaadijooniseid. Kiiresti kulgevate protsesside uurimiseks valminud kiirkaamerad abistasid teadlasi uurimustööde läbiviimisel. Röntgeni- ja interferentsfotod muutusid teadlaste ning praktikute tõhusaks abivahendiks.
Teise maailmasõja ajal kuulusid fotoreporterite ja luurajate põhivarustuse hulka kinofilmikaamerad. Pidevalt täienev ja uuenev objektiivide valik andis fotoreporteritele paremaid võimalusi lahingusündmuste jäädvustamiseks ja rohkem võimalusi seejuures ka ise ellu jääda.
GIGANTIDE SÜND
Maailma ajaloo suurima sõja lõppedes jäid paljud tootmishiiglased sõjaliste tellimuste puudumise tõttu tööta ning optika- ja peenmehaanikatehased alustasid viiekümnendate aastate alul laiadele massidele mõeldud fototehnika arendamist ja tootmist.
Nii sündinud Jaapani tootmisgigandid Canon, Nikon ja Pentax suutsid mõne aastakümne jooksul vallutada põhiosa fotoaparaatide turust surudes seni valitsenud Saksa ja Ameerika kompaniid ankrumeeste hulka.
Viimase maailmasõja võitjale, Nõukogude Liidule Saksamaal sõjasaagiks langenud peenmehaanika- ja optikatehaste sisseseade ning oskusteave pani aluse sotsialistlikule fototööstusele. Kopeerides ja täiustades Saksa kaameratööstuse ennesõjaaegseid mudeleid suudeti Kiievi ja Leningradi tehaste toodangu abil varustada enam-vähem rahuldavalt „kuuendikku maailmast“.
Kopeerimise-täiustamise kõrval suudeti Nõukogude Liiduski teha midagi omanäolist, mida õnnestus müüa kogu maailmas: odavad ja lihtsad kinofilmikaamerad „Smena“, kaheobjektiiviline “Ljubitel”, panoraamkaamera „Horisont“ ning stereokaamera „Sputnik“ said tuntuks kogu maailmas.
FOTO MASSIDESSE
Kodaki poolt juba eelmise sajandi alul väljaöeldud moto „Teie vajutage vaid päästikule, meie teeme kõik ülejäänu“ omaksvõtnud suured fotofirmad olid Euroopas, Ameerikas ja Jaapanis teinud fotograafiast suureulatusliku ärivaldkonna. Miljonid pered, olles ostnud fotoaparaadi, võisid pildistamisel pühenduda vaid loomingulisele osale, motiivi leidmisele ja tabamisele.
Suur edu oli kuuekümnendatel aastatel kasutusele tulnud polaroidprotsessil.
Välklambiga varustatud „kiirkaamerad“ võimaldasid saada värvilise pildi juba paari minuti jooksul pärast pildistamist. Kujutis tekkis ilmutusaineid sisaldavale materjalile tänu uuele pöördprotsessile, mida kasutatakse dokumendifotode valmistamisel tänase päevani.
Sajandi teisel poolel arendasid paljud firmad, nagu Kodak, Agfa, Konica, välja oma suurlaborite süsteemi, paljudes maades oli võimalik juba filmi ostes tasuda ka piltide eest. Piisas vaid filmirulli postitamisest ja mõne päeva pärast olid korralikud pildid valmis! Nii muudeti fototeenus populaarseks, eelkõige hoogustus pere- ja reisipiltide tegemine.
Värvifotograafia arenedes puhkes paljudes riikides tõeline slaidibuum. Oli ju ülimalt lihtne saada korraliku aparaadi abil kõrgekvaliteedilisi värvipilte, mida võis diaprojektori abil igal sobival juhul külalistele uhkusega demonstreerida.
Paralleelselt slaidfilmiga täiustusid ja odavnesid ka värvilised negatiivfilmid. Värvifotode valmistamine muutus lihtsamaks, nii võis värvipilte ilmutada ka ise. Vajalikke tehnilisi vahendeid, ka automaatseid suurendusaparaate ja väikseid ilmutusmasinaid tootsid seitsmekümnendatel aastatel paljud firmad. Fotoateljeede kõrvale tekkinud fotokauplustest võis aga osta vajalikke kemikaale ja materjale. Loomulikult oli harrastajal võimalik tellida filmide ilmutamine ja pildid sellelt samalt fotokaupmehelt või tuttavalt fotograafilt.
Tehnika areng tõi kaasa järjekordse revolutsiooni, järjest lihtsamaks ja odavamaks muutuv värvipiltide valmistamise tehnoloogia ning elektroonika areng võimaldas asuda valmistama väiksegabariidilisi seadmeid, minilaboreid, mida ostsid fotokauplused ja fotograafid.
Minilaborid muutusid kogu maailmas populaarseks kaheksakümnendatel aastatel. Võimalus saada pildid kätte tunniga tõi fotograafia jälle kord kasutajale lähemale ja loomulikult muutis konkurents selle teenuse odavamaks kui kunagi varem.
Kaheksakümnendate aastate alul ilmusid müügile ka esimesed täisautomaatsed autofookusega kompaktkaamerad. Tänaseks on neid müüdud kogu maailmas niipalju, et arenenud riikides on igas perekonnas vähemalt üks fotoaparaat. Jäädvustades oma pere elu-olu ja tähtpäevi „toodab“ keskmine perekond aastas sadakond värvifotot.
FOTO KUI KUNST
Sajandi teiseks pooleks kehtestas fotograafia ennast ka kunstiliigina. Popkunsti ja kontseptualismi tulekuga nihkus kunstielus tähelepanu käsitöölt tähendusloomele ning mehhaaniline fotokujutis tunnistati võrdväärseks maalikunstniku pintslilöögiga.
Postmodernne kunstikeel kasutab täie enesestmõistetavusega erinevaid fotograafilisi väljendusvahendeid – dokumentaalfotot, lavastust, olmepilte ja glamuuri – mäng käib erinevate tähendustasandite ja retooriliste ruumide modelleerimise ümber. Sellega seoses on piir fotokunsti ja tarbefoto vahel muutunud väga tinglikuks.
Meie kultuur, eriti aga massikommunikatsioon, muutub järjest pildikesksemaks, fotograafi ja rezhisööri roll nihkub võtme- positsioonile, tippfotograafide honorarid lähenevad filmistaaride omadele. Kunstis domineerib üha enam dokumentaalsus või pseudo-dokumentaalsus, fotodokumentalistikas ja reportaazhis seevastu aga lavastuslikkus.
DIGIFOTO SÜND
Tehnika areng ei seisa aga paigal – trükitehnika areng ja personaalarvutite võidukäik tekitas kaheksakümnendatel aastatel vajaduse digitaalsete fotode järele.
Ajalehefotode digitaalne töötlemine ja manipuleerimine muutus populaarseks niipea, kui trükitehnoloogia seda võimaldama hakkas. Trükitehnikas kasutama hakatud fotode elektrooniline töötlemisprotsess, kus filmil või slaidil olev fotokujutis muudetakse skänneri abil elektrooniliseks pildifailiks, mida on hiljem võimalik töödelda, korrigeerida ja monteerida, sünnitas idee luua fotokaamera, mis annaks koheselt pildifaili.
ESIMESED DIGIKAAMERAD
1969 aastal Georg Smith'i ja Willard Boyle poolt tutvustatud ning algselt videokaamerates kasutusele võetud CCD element leidis kõigepealt kasutust videokaamerates ja alles 1981 aastal valmis esimene digitaalne fotoaparaat. Sony Mavica.
Sony Mavica salvestas suurusega 570x490pikslit digifailid kahele flopikettale, selline pilt sobis loomulikult vaid teleriekraanilt vaatlemiseks. Kuid siiski valmisid kaheksakümnendatel aastatel ka esimesed videoprinterid.
Kulus aga jällegi aastaid, enne kui 1990 aastal sai tootmisvalmiks Kodak'i esimene digitaalne peegelkaamera Kodak DSC 100, mille järeltulijad on tänaseks vallutanud fotomaailma.
Filmikaamera Nikon F3 baasil valminud peegelkaamera sensor salvestas juba 1,3 miljoni pildipiksliga faile ja oli saadaval kahes versioonis. Valmisid erinevad kaamerad must-valgete või värviliste piltide tegemiseks. 30 000$ maksnud profikaamera koosnes kahest osast, mis kaalusid kokku 22 kilogrammi.
Elukutseliste fotograafide kõrgeid kvaliteedinõudeid rahuldavad stuudiokaamerad ilmusid müügile eelmise sajandi viimasel aastakümnel.
Esimesed taolised seadmed olid suured ja kohmakad ning mõeldud vaid liikumatute objektide pildistamiseks. Nii nagu värvifotograafia algusaastate seadmed, kasutasid ka esimesed digikaamerad kolmekordse fotografeerimise põhimõtet. Objekti pildistati läbi kolme põhivärvi filtri kolm korda.
Lühikese aja jooksul arendati välja kõrgeimat kvaliteeti võimaldavad stuudiokaamerad, milliste abil saadavad tulemused rahuldasid trükitehnilisi nõudmisi. Digitaalsed stuudiokaamerad võimaldavad näiteks tootereklaamide pildistamisel saada suurt ajalist ning rahalist kokkuhoidu.
Et tehnoloogia areng võimaldas sajandi viimase kümnendi algusaastatel toota järjest miniatuursemaid ja väiksema energiatarbimisega digikaamera valgustundlikke elemente, siis tegid kõik fotoaparaaditootjad samal ajal suuri pingutusi, et saada tootmisvalmis fotoreporteritele ja tavakasutajatele mõeldud digikaamerad.
Üksteise järel ilmusid müügile sajad erinevad digikaamerate mudelid kõikidelt kaameratootjatelt ja loomulikult ei saanud kõrvalvaatajaks jääda ka elektroonikagigandid nagu Sony, Panasonic, Samsung ja paljud teised.
Sajandivahetuseks oligi eesmärk saavutatud, aastal 2000 tehti enam kui 90% uudistrükistes avaldatud fotodest digikaameratega ja uue sajandi esimestel aastatel müüdi paljudes riikides digikaameraid enam kui tavalisi filmikaameraid.
Tänu sellele on filmimüük vähenenud kõikides riikides ning ajaloo hämarustesse on kadumas slaidfilm.
„Film on surnud, pikka iga Sulle, digikaamera!“, võiks siinkohal hüüda ja lõpetada ülevaate 20. sajandi fotograafia arengust.
No comments:
Post a Comment